Vaatas taevast päiksekiir kuidas elab metsas hiir,
Nägi ilvest, rebast, karu ja sai mitmest asjast aru.
Jõud dikteerib hetkel takti, oodata on raudset pakti.
Kuidas tuua tasakaalu? Kuidas liigutada vaalu?
Otsustas siis teha tiiru kerale mis kurb ja hall,
Ära sina teda piilu, tema mõtteis oma mall.
Lendas kaua – mitu aastat; päris kõrgel, ligi maad,
Lõpuks leidis metsast haua: „ Siit sa mõistuse ka saad”
Soendades seda hauda ilmus viirastus sealt seest,
Nad ei jutustanud kaua … „ Mängi neile valgust, meest…
Ole neile kuninganna kes teeb külma soojast veest.
Ole neile kui kuvalda, kes lööb trellid aknalt eest.
Ole hall ja ole ere – las siis läigib nende kere.
Ole põrgu, ole taevas – Inimene sünnib vaevas.”
Valgus mõistis seda keelt, kuid ei olnud seda meelt.
Paraku ta astus lõksu – viirastus see tegi plõksu.
„Kui teeb valiku siin elu = tulevik ei ole melu”
Valgus mõistis kus ta on, kus on hiir ja kus on konn.
Riivas džunglis valgus ussi, öeldes: „Seda kotkast nussi.
Ja kui nussid võta raha, nii, et kotkal hakkaks paha.
Siis ta mõistab kes ta on, toiduks pole hiir ja konn.
Teie toiduks on siin lõvid, kes on ajudeta kõrid,
Teie tööks on tuua valgust, et saaks tähistada algust.”
Anakonda vaatas vette, pisar kukkus tema ette:
„Mille eest see vangla mulle? Miks mind visatakse tulle?
Džungel pakub mulle varju, ära valgus mulle karju.
Kotkaga ei taha tüli, ta on tähtis kera lüli.”
Kotkas vaatas seda ussi… Mängitud on kaua sussi.
Näinud oli kotkas udu, inimeste tehtud sudu…
Taeva ingel mõistis kohe, anakonda pole lohe.
„Paistab luua tuleb liit, mis saaks olla elu viit”
Lind ja madu on nüüd paaris – olla täpsem siis košmaaris.
Nad on valguse poolt ketis. Nende mõistus, keha letis.
Luuletus see kurb ja raske – ära kuse vastu kaske.
Kõrval on ju vaba maad, ära algata fopaad.
Värssides on peidus komm – pimedus on hetkel pomm.
„Sügavik kui kohtab päikest siis meil oodata on äikest.”
Aprill 2022
“Tavalisel naisel on sama palju meelt kui kanal ja erakordsel naisel koguni kaks.” — Konfutsius
“Kui naine joob teie silmadest siis te ei ole talle võlgu – te olete tema omand.” – Must keravälk